Projektist
1. märtsil 2004. aastal asutas grupp muusikaõpetajaid ja dirigente mittetulundusühingu Võru Sümfoonilise Muusika Ühing. Ühing seadis endale eesmärgiks mitmekülgse muusikaalase tegevuse tulemusena taastada Võrus sümfoonilise muusika harrastamine ja esitamine.
Aastatel 2004-2007 on osade kaupa õpitud ja esitatud J. Haydni oratoorium “Aastaajad”. Oratoorium on kavva võetud lähtudes Võru muusikaelu eestvedaja ja Võru Muusikakooli kauaaegse direktori, hiljuti meie keskelt jäädavalt lahkunud maestro Hendrik Juurikase (17.06.1921-21.02.2005) soovunelmast just J.Haydni oratoorium “Aastaajad” Võrus oma muusikute ja kooridega ette kanda. Oratooriumi esitamiseks kutsuti segakoor Hilaro baasil kokku oratooriumikoor.
Muusikaettevõtmise kunstiline nõustaja ja oratooriumi dirigent on Erki Pehk. Esimesele osale “Kevad” järgnes veebruaris 2006 “Talv”, novembris 2006 “Sügis” ja aprillis 2007 kogu oratoorium tervikuna.
Haydni oratooriumi „Aastaajad” kontserdid 2005. aasta aprillikuus Rõuge kirikus ja Tartu Ülikooli aulas on pälvisid Eesti Kooriühingu aastapreemiate 2005 nominendi staatuse kategoorias Aasta Tegu.
Teosest
Süvenenud huvi looduse, folkloori ja talupojatemaatika vastu oli oluline 18.sajandi lõpu kirjanduses. Need teemad jõudsid ka muusikasse. Klassikalise stiili kõrgajaks muusikas peetakse 18.sajandi lõppu-19.sajandi algust ja ometi kannab Haydni hiline looming endas romantilise liikumise mõju, mille heaks näiteks on rahvalaulu kasutamine viimastes instrumentaalteostes ja looduspildid kahes tuntumas oratooriumis “Loomine” (“Die Schöpnung” 1798) ja “Aastaajad” (“Die Jahreszeiten”1801).
Oratoorium on mõneski mõttes uudne. Selle aluseks ei ole mitte tavaks saanud piiblisüzee vaid inglise kirjaniku James Thompsoni (1700-1748) samanimeline kirjandusteos, mille põhjal koostas oratooriumi jaoks saksakeelse teksti Haydni loomingu austaja, Viini õukonna raamatukoguhoidja Baron Gottfried van Swieten. Aastaaegades on peateema lihtsa inimese suhe loodusega, selles puudub dramaatiline sündmustik. Kolm tegelast – vana talupoeg Simon, tema tütar Hanne ja talupoiss Lukas – jutustavad talupoja elust erinevatel aastaaegadel, kutsuvad nautima looduse ilu, austama tööd ja olema tänulikud Loojale. Selles on erakordselt kaunid looduskirjeldused ja mahlakad talupojastseenid.
Erki tervitus
Aastaajad on minu jaoks kaugelt enam kui ühe monumentaalse teose ettekandmine… See on üks nõudlikemaid klassitsismiajastu vokaalsuurvorme üldse nii oma mahukuses kui keerukuses, teisalt ehk kõige paremini “söödav” tänu kaasahaaravatele olustikele piltidele. Sellise megateose õppimine ja ettekandime on vaieldamatult suur tegu… Õnneks või kahjuks pean tunnistama, et järjest enam just suured väljakutsed on need, mis mind “käima tõmbavad”… Järjest enam köivad tegemised, mis ei tule kergelt kätte ja millest saab rohkem kui ainult muusikaline mälestus… Aastaajad on just selline.
Oli aasta 1990. Vanematel oli pulmaaastapäev… kutsutute seas oli ka Hendrik Juurikas. Suitsunurgas saime kokku, sest mul oli ikka huvitav kuulata mida “vanemad ja targemad” jutustavad, vaatamata sellele, et ma ise ei suitseta. Ei suitsetanud ka tol ajal. Jutt veeres dirigeerimiõpingutele, ühtlasi tuli heietustes esile, et Hendrikul oli kunagi suur idee ainult Võru muusikajõududega Aastaajad ette kanda. Teadsin tol korral vähe Aastaaegadest, õieti ei mäletanudki koolis õpitut. Kuid kui järgmisel päeval Kontsi läksin, sai lugu kohe üle kuulatud… See tundus võimatu – kas tõesti oleks Võrus võimalik taastada orkester, kas koor (milline iganes) saaks nii raskete partiidega hakkama?… Ei. Aeg aga nõudis oma – küpsemisaega! Vahepeal õnnistas Jumal Võru linna Jaani orkestrimuusikahuviga ning Silja ja Hilaroga.
Oli aasta 2003. 13 aastat hiljem sattusime Jaaniga Tallinnas kokku, jutuks tuli ka sümfoonilise muusika ühing, Ilmari raugematu organiseerimiskirg, Hendiku poolelijäänud töö, andekad noored keelpillimängijad… Ükspäev augustis 2004, seisingi Jaani palvel Võru (sümfoonia)orkestri ees – selline tore ettevõtmine üle aastakümne(te)! Tänu Jaanile. Hiljem Muusikakooli õpetajatetoas Ilmari, Heino ja Jaaniga vestlusringi sattudes tuli jutuks sümfoonilise seltsi edasine areng. Hendrik Juurikase suitsunurgajutt hakkas esimest korda kontuure võtma… ei olnud enam üllatus, et Võrus võimekaid ja asjalikke koore võtta on! Aastaajad tundus suurepärane algus – pikaajaline projekt (mitte iga oratooriumi ei anna neljaks tükeldada), parimaid jõude kaasahaarav ja oma ettekande raskuses väljakutsuv!…
Nüüd on Aastaaegadest saamas ajalugu. Mäletan esimest kooriproovi. Oli ikka natuke kõhe kui Tallinnast Võrupoole sõitsin. Üht ma teadsin – mul puudus igasugune ettekujutus mis seltskond mind ees ootab. Olin kuulnud isa käest, et “ah, esimene koor on juba selge!”. Julgesin selles kahelda… Pärast esimest proovi tundsin ennast kui tola. Olin ennast tühjaks rahminud… 3 tundi oli kulunud esimese – tegelikult ühe lihtsama koori harjutamise peale. Mnjaa. Väsinuna tundin end ometi õnnelikuna – lauljate silmist paistnud tahe, usalduslikud pilgud – need kaalusid üles toona veel võimatuna tunduva ülesande. Eks kaval koorijuht peabki “ulli kitma”, muidu tulemus ei tule. Sõimuga ei saavuta ju midagi. Kui Kevad oli saanud oma esimese publikuaplausi, oli tunne, et tänuväärsemat, ilusamat, õnnestavamat ega jumalikumat tänu pole ma varem kogenud. Aitäh Silja! Aitäh Hilaro!
Kui oratoorium 2007 juba tervikuna ette kanti oli sellest stiili, professionaalset tundlikkust, kvaliteeti, mida Kevade ettekandest 2005 aastal vaid üksnes õrnalt aimdus. Selle nimel tasubki elada, selline kunst mis küpseb ettekandjate sisemise arenguga, kätkeb endast puhtaimat loomingulist enegriat. Vahva, et saame kõik koos selle üle uhked olla! Jäägu see Aastaaega-projekt üheks eredamaks mälestuseks!
Teie Erki
(Hilaro kroonikale 26. septembril 2007)
I osa – Kevad
KEVAD algab talve karmust kujutava orkestri avamänguga. Esimese teema jäine talvehingus asendub teises teemas helgema koloriidiga. Autori kavatsuste järgi pidigi avamäng kujutama talve taandumist ja kevade saabumist. Omapärane on see, et avamäng jääb nagu lõpetamata kui Simon alustab juttu veel valitsevast talvest, aga Lucase ja Hanne retsitatiivides on juttu vulisevatest kevadvetest ja soojadest tuultest. Kevade võitu talve üle tahistab nn. “Kevade tervitajate koor”. Simon jutustab kevadistest külvitöödest. Talupojad paluvad vihma ja sooja näol õnnistust oma tööle. “Rõõmulaulus”, kus Hanne ja Lukase duett vaheldub külanoorte kooriga, imetletakse kevadist loodust. Haydn armastab muusikaga teksti mõtet illustreerida, olgu need siis sumisevad mesilased, sädistav linnuparv, kepsutavad lambatalled, tärkavad lilled – kõik on tulvil rõõmu ja tänulikkust. Osa lõpeb ülistuslauluga Loojale.
Raili Sule (kavalehelt)
Oratooriumi I osa “Kevad” tuli ettekandele:
23. aprillil 2005 Rõuge kirikus,
24.aprillil 2005 Tartu Ülikooli aulas.
Solistid
Simon, taluperemees (bass) – UKU JOLLER
Hanne, tema tütar (sopran) – MARIS LILOSON
Lucas, noor talupoiss (tenor) – MATI TURI
Võru Oratooriumikoor, Segakoor Hilaro
Koormeistrid: Silja Otsar, Heino Pehk, Tiit Raud ja Andres Määr
Kontsertmeister: Tiiu Koit
Võru Sümfooniaorkester
Dirigent Erki Pehk
Osad:
1. Avamäng ja Retsitatiiv / Näe taandub juba kuri talv
2. Talurahva koor / Oo, kevadaeg, nüüd saabu taevaand!
3. Retsitatiiv (Simon) / Näe saadab taevast meil kiirtesära päiksekuld
4. Simoni aaria / Nüüd oma põldu kündma ruttab rõõmus peremees
5. Retsitatiiv (Lucas) / Nii hoolsalt tegi oma tööd
6. Trio ja koor (Palve) Heldust anna malbe taevas
7. Retsitatiiv (Hanne) / Me palveid kuuldud on
8. Rõõmulaul (Hanne, Lucas, Simon ja koor) / Oo kui armas on kõik
9. Ülistuslaul (Hanne, Lucas, Simon ja koor) / Jumal, Sa ajatu, vägev ja hea!
eestikeelne tekst Heli Susi
II osa – Suvi
Oratooriumi II osa “Suvi” kanti esmakordselt ette terve teose koosseisus 2007. aasta aprillis.
III osa – Sügis
SÜGIS oma värvide ja vahelduvate meeleoludega on toitnud paljude kunstiinimeste meeli. Sageli on läbivaks teemaks kurbus, nukrus, möödunud kaunis suvi. Haydni oratooriumi III osas “Sügis” on aga palju elurõõmu. Sellesse on katketud Haydni elu filosoofia loodusearmastus, töö ülistamine, tänumeel, maaelu võlud. Maainimesele on sügis kõige õnnelikum aastaaeg. See on saagikoristuse aeg. Loodus on jaganud tasu töökuse ja usinuse eest. Oratooriumis on siirad ja eredad looduskirjeldused ja olustikupildid – jaht, viinamarjade kogumine, talupoegade tantsud ja lõikuspidu.
Oratooriumi III osa “Sügis” tuli ettekandele:
12. novembril 2006 Võru kultuurimajas Kannel
Solistid
(bass) – UKU JOLLER
(sopran) – MARIS LILOSON
(tenor) – MATI TURI
Võru Oratooriumikoor, Segakoor Hilaro, Camerata Universitatis
Koormeistrid: Silja Otsar, Tiit Raud, Celia Roose, Heli Jürgenson
Kontsertmeister: Tiiu Koit
Võru Sümfooniaorkester
Dirigent Erki Pehk
Osad:
1. Sissejuhatus
2. Retsitatiiv (solistid) / See mis kevadõied kord heldelt tõotasid
3. Tertsett ja koor / Vaid Sa tood meile õnnistust
4. Retsitatiiv (Hanne) / Sa vaata kuidas sarapuu
5. Duett (Lukas ja Hanne) / Te kaunid linnapreilid
6. Retsitatiiv (Simon) / On koristatud rukkipõld täis kutsumata külalisi
7. Simoni aaria / Kas näete seda heinamaad? Seal luusib rohus jahikoer
8. Retsitatiiv (Lukas) / Siin luurab jäägrisalk, kus jänesed end peitnud on
9. Talurahva ja küttide koor / Hei, kuulge, mis vali hüüd!
10. Retsitatiiv (solistid) / Vaata kuidas viinapuul on marjad tulvil kuldset mahla
11. Rõõmukoor / Hõissa, hõissa, on valmis vein!
IV osa – Talv
TALV on oratooriumi viimane osa, kus helilooja mõtiskleb elust ja inimestest. Kogu teoses ongi paralleelid inimese elukäigu ja looduse ringkäigu vahel. Kui esimene osa „Kevad” sümboliseeris noorust, siis „Talv” vanadust. Aeglases orkestri sissejuhatuses loob helilooja ettekujutuse lähenevast looduse tardumusest. Hanne mõtleb tagasi suvisele soojusele. Lucas räägib eksinud rändajast ja lummemattunud teedest. Rõõmsaid hetki toob ketrusstseen, kus vokivurina saatel heietatakse mälestusi ja naljatatakse.
Kõige dramaatilisemaks numbriks on Simoni aaria, kes hüüab kadunud nooruse, kevade ja õnne järele. Aga aeg on pöördumatu ja oratoorium lõpeb jõulise ülistuskooriga loodusele ja loojale.
Raili Sule (kavalehelt)
Oratooriumi IV osa “Talv” tuli ettekandele:
18. veebruaril 2006 Võru kultuurimajas Kannel;
19. veebruaril 2006 Tartu Ülikooli aulas.
Solistid
(bass) – UKU JOLLER
(sopran) – MARIS LILOSON
(tenor) – MATI TURI
Võru Oratooriumikoor, Segakoor Hilaro
Koormeistrid: Silja Otsar, Heino Pehk, Tiit Raud, Celia Roose, Heli Jürgenson
Kontsertmeister: Tiiu Koit
Võru Sümfooniaorkester
Dirigent Erki Pehk
Osad:
1. Sissejuhatus
2. Retsitatiiv (Simon ja Hanne) / Nüüd aastaring on saanud täis
3. Hanne kavatiin / Elu valgus nüüd on kustunud
4. Retsitatiiv (Lukas) /Me järvelained ahelais
5. Lukase aaria / Üks rändur seisab siin
6. Retsitatiiv (Lukas, Hanne ja Simon) /Me rändur nüüd on akna all
7. Ketruslaul (Hanne ja koor) / Vurra-vurra-vurra, veere vokiratas
8. Retsitatiiv (Lukas) / Linad juba kedratud
9. Hanne laul kooriga / Kord neiusse kel karske meel seal armus aadlimees
10. Retsitatiiv (Simon) / Üks puhang jäine hoovab meile idast kõnnumaalt
11. Simoni aaria / Sa selles peegeldumas näe su saatust sõge inimlaps
12. Retsitatiiv (Simon) / See ainus jääb
13. Tertsett ja koor / Suur hommik koidab meile nüüd!