Meenutab Silja
Kuidas kõik algas?
Ühel ilusal 1996.a. suvepäeval, kui Silvi Jansons oli mind telefonitsi kätte saanud, palus ta kiiresti kokkusaamist tähtsa küsimuse pärast, mis pidavat väga tähtis olema kogu Hilaro koori jaoks ja isegi selle tulevikku mõjutama. Jutt tulevat pikk ja mitte telefoni sobiv. Kultuuriinimeste lennukaid äkkideid jahutama kutsusin igaks juhuks kaasa ka realistlikuma eluvaatega inimese – Vaido. Nii et kui vestluse lõpuks me Silviga vaata et juba kuupäevi paika panime, tõi Vaido meid ilusti jälle maa peale tagasi, et ega see asi nii lihtsalt ka ei käi.
Mis oli kõige raskem?
Üks raskemaid hetki oli Kurgjärve laagris, kui pidin seda projekti koorile tutvustama. Teadsin, et edu võti on selles, kui mitte ükski hilarolane kaasalöömisest ära ei ütle. Aga nii erilise ettevõtmise peale ei või iial teada… Õnneks läks! Päris keerulisi momente minu jaoks oli ka hiljem, kui lavaproovid hakkasid. Ikka oli keegi proovist puudu, tantsud ei saanud selgeks, puhkepäevi sisuliselt ei olnud, kodused askeldused jäid kõigil tahaplaanile, see tõstis pinget.
Orkester?
Algul ei julgenud maksimumvariandi (orkester) peale mõeldagi, kujutasin juba selgelt ette klaverisaadet. Õnneks said tänu klaveri-Kerstile orkestrandid päris ruttu kokku ja proove tegema. Vot nüüd olin ma veel õieti plindris – pillimuusika juhatamisest ei tea ma ju mitte midagi, partituuri ka ei olnud. Aga juhtusid arusaajad pillimehed olema – vaatasid esimese takti näitamise ära ja siis mängisid kõik oma lugu, kes kuidas oskas. Loo lõpus püüdsime jälle kõik koos lõpetada. Nii ma oma orkestrijuhatamise ristsed sain. Suur tänu neile ärakannatamise eest!
Millest on kõige rohkem kahju?
Lauljatest, kes oleks võinud ka sooloosi kaasa teha, aga kelle jaoks rolle lihtsalt ei jagunud. Eriti käib see Hilaro väga andeka naispere kohta. Juhtus lihtsalt selline operett, kus laulvaid meesrolle on tunduvalt rohkem kui naiste osi. Kahju on ka nendest lauljatest, kes pidid kogu selle etenduse aja veetma “maa all” (augus) ja ei saanud koos teistega laval lustida.
Mis üllatas kõige rohkem?
Prooviperioodil olin imestunud kõigi osaliste tehatahtmise üle, see ind nakatas ka neid, kes algul võibolla veidi kahtlesid ürituse õnnestumises. Kokkuvõttes olin aga tõsiselt üllatunud etenduse kvaliteedis: kuidas küll Ivo suutis näitlema panna viimase kui laval viibiva tegelase; missugusele asjaarmastajate jaoks siiski väga kõrgele tasemele me lõpuks jõudsime.
Mida see ettevõtmine koorile andis?
Eelkõige väga huvitava hooaja – uudse ja huvitava teatritegemise kogemuse, kohtumise tõelise teatriprofessionaali Ivo Eensaluga, põnevat avastamisrõõmu Hilaro lauljate peidetud annetes ja loomulikult tohutult palju lustimisrõõmu mitmetel etendustel, kus saalitäied meie “Lõbusat talupoega” sõbralikult kaasaelamise ja aplausidega toetasid.
Keda tänada?
Silvit, kes selle ideega välja tuli ja ettevalmistamise käigus kõikvõimalike organiseerimis- ja rahaküsimustega tegeles; Ivot, kes oli nõus algajate asjaarmastajate pärast Tallinn-Võru marsruudil pendeldama ja ilma kelleta meie operetitegemine ei oleks sellise nauditava tulemuseni jõudnud; Vaidot, kes etenduste ajal vägesid juhatas ja mulle isiklikult kogu ettevalmistamise ajal väga suureks toeks ja abiks oli; loomulikult kogu kavalehel kirjas olevat seltskonda ja nende perekonnaliikmeid – kui poleks teid, poleks “Lõbus talupoeg” Võrus 1997.a. sündinud.
Meenutab Romet (Stefan)
1996. a. sügisel, kui Hilaro alustas oma uut hooaega laululaagriga, polnud mul mahti sellest osa võtta. Koori proovidel käisin ikka üle ühe. Õppisime mingeid laulukesi, mis tundusid kuidagi imelikud, sest vahel olid mingid solistide sooloosad. Ma olin kuulnud, et õpitakse mingit näidendit, aga täpsemalt ei teadnud midagi. Mõtlesin, et kuidagi need ühislaulud ikka ära laulan. Vahel oli üldse tahtmine see hooaeg vahele jätta.
Enne aastavahetust oli vist see, kui Silja mulle ettepaneku tegi, et ma selles näidendis üht osa mängima hakkaks. Algul polnud veel kindlust, kas pean olema dublant või ainuke osatäitja. Ja pean ütlema, et õnneks osutusin mina ainukeseks Stefani osatäitjaks. Mul oli selle üle päris hea meel, sest ees seisis suur töö ja oma vaba aja kinnipanek.
“Algul oli küll raske…” – ja nii see täpselt oligi. Ei uskunud, et see näitlemine võib nii keeruline olla. Saime oma lavastajalt Ivo Eensalult algul päris palju sugeda. Aga ta on ütlemata tore mees ja tegi seda kõike naljaga pooleks. Nii saimegi omaenda rumaluste üle ainult naerda. Alles viimastes proovides lõppes vigade loetelu sõnadega “Hakkab juba tulema…” No mis sa hing ikka algajatelt nõuad!
Minul, Stefanil, oli laulda kaks soololaulu ja mõned noodistatud repliigid. Nendega olin ma üksjagu hädas. Vabandasin ennast mõttega, et alustasin ju õpinguid siis, kui teistel juba laulud selged.
Sellest “Lõbusast talupojast” oleks tegelikult väga palju kirjutada. Tean, et mina pole see ainuke arvustaja ja sellepärast hakkan nüüd lõpetama. Seda tahan ometi veel öelda, et lõbu-lusti pakkus see üritus minule küllaga.
Romet
Meenutab Tõnis (Lindoberer)
Kogu see kino sai alguse 96-nda aasta sügisel Kurgjärve laululaagris. Lauldi igasugu laulukesi ja siis tuli järsku Silja välja jutuga, et Silvi Jansons oli pakkunud võimalust tuntud-teatud hr. Ivo Eensalu käe all operetti teha.
Algul vättis ikka pahviks küll! Ei osanud kogu sellest asjast midagi arvata, nagu kogu Hilaro seltskondki. Minu operetimälestus saalist vaadatuna oli kaugest lapsepõlvest. Hiljem on operette nähtud vaid teleri vahendusel.Väheke mõelnud, olime siiski selle asjaga nõus.
Pühapäeval oli kohal ka Silvi ise. Tutvustati meile siis lühidalt “Lõbusa talupoja” sisu ja selgus, et Siljal olid juba rollidesse inimesedki välja valitud. Hiljem selgus õnnetuseks, et Lindobereri roll, mis oli mulle määratud, oli üks peaosadest.
Kui saime kätte tekstid, avastasin, et teksti oli päris palju, laulu õnneks mitte eriti. See vana pea ei taha ju sugugi mingisuguseid pikki tekste meelde jätta.
Ja läkski lahti. Tekstiproovid, lauluproovid ja mis kõige hullem – liikumisproovid (laulmisele lisaks pidi veel mingit liikumist tegema – eks pane karud tantsima!?). Esimene kohtumine hr. Ivo Eensaluga oligi kunagi sügisel. Tundus tore mees olevat. Algas see kohtumine lihsalt teksti ettelugemisega. Ivol oli aga üks huvitav mõte pähe tulnud: maarahva tekstid võru murrakus ette kanda. Õnneks minul sellega probleeme ei tekkinud, mõnel aga küll. Üldiselt tundus see aga hull ettevõtmine olevat.
Nädalakava kukkus välja selline: nädala sees opereti tekstiproovid Silviga, lauluproovid Siljaga ja tantsuproovid Teaga. Nädalavahetused aga koos Ivo ja lavaproovidega. Kõik nädalavahetused olid nii ära sisustatud, et oma tööd ja tegemised tulid kõik ära unustada. Need, kellel olid osad vaid esimeses või teises vaatuses, said veel vabu päevi või tunde, mul ei midagi.
Selline tunne tuli küll vahel, et sellest osast ikka midagi välja ei tule küll. Kui aga ise mängida ei osanud, tuli Ivo ja tegi selle asja nii selgeks, et sa pidid lihtsalt aru saama ja oskama selle asja ära teha.
Ivo oli meiega ikka päris hädas küll. Tundub, et Ivo ise ka algul võib-olla kahetses, et sai see asi mingite amatööridega ette võetud. Need polnud ju eales laval muud peale koorilauluga esinemise teinud. Minul küll mingi lavakogemus oli: tegime kunagi ammu neid pisikesi estraadistseene. Arvan, et koolis oli vast igaüks mingis näitemängus kaasa teinud, aga sellest polnud enam abi. Kuigi Ivo peale igat proovi tunnustavalt lausus: “Ei-noh, hakkab tulema!” ei olnud meie selles küll nii kindlad.
Nii see ajakene siis veeres, kuni oligi esietenduse aeg hirmuäratavalt lähedal.
22. veebruar – hommikul viimane proov enne peaproovi. Närv oli sees, nagu oleks juba esietendus. Väikesed apsud, polnud väga vigagi. Õhtul peaproov väikearvulisele, aga seda kriitilisemale publikule. Sai ära tehtud! Esimeses pildis käed nii värisesid, et ei saanud piibu süütamiseks tikku põlema, tuligi stseen mittepõleva piibuga ära teha. Seda nalja tuli hiljem ka ette.
23. veebruar – esimene esietendus. Tsiteerides Ivot: nüüd on saali vesi kah sisse lastud. Muidugi oli teada, et kogu saal oli juba välja müüdud. Põnev tunne! Kõige närvilisem esimene pilt, nagu alati… Teine vaatus läheb juba tip-top. Publik võtab etenduse väga soojalt vastu. Korras, asi tehtud! Täielik elamus: terve saalitäis publikut aplodeerib meile mitte kui koorile, vaid kui näitlejaile. Lilled, sõnavõtud… Peale etendust šampus. Hiljem “Asellis” suur pingete maandamise pidu.
28. veebruar – järgmine esietendus. Tunda annab eelnenud tööpäev – pole mitte nii hea mängida kui puhkepäevadel. Pikk aplaus…
Nii veel paar etendust kuni selgus, et tuleb ette astuda ka Otepääl Lõuna-Eesti näitemängupäevadel. Otepääl läks enda meelest päris mõnusalt, kuigi lava oli nii pisike, et meil oma seltskonnaga oli tükk tegemist selle peale massistseenid ära mahutada. Mõningad züriiliikmed olid küll suures vaimustuses.
Nüüd on teada veel ühe etenduse aeg, edasi on aga tulevik tume. Kahju muidugi, kui seda enam kusagil ei esitata. Vaeva on ju nähtud tublisti, tore, kui ikka millegi jaoks.
Kui veel pakutaks mingit osa mingisse näitemängu, võtaksin vist isegi vastu. Mulle see kogu värk üldkokkuvõttes ikkagi meeldis! See on aga vaid minu kui Lindobereri arvamus!
Tõnis
Meenutab Silvi
Eks igaühel ole oma puudused. Tavaliselt nad kellelegi kasuks ei tule. Aga minu noodikirjaoskamatus tuli kasuks tervele Hilaro koorile (tagasihoidlik pole ma kunagi tahtlikult olnud.)
Kui ma 1996.a. juulikuus Pärnumaal Suurejõel “Lõbusast talupojast” 2-3 laulu mittelaulvate näitlejate suust ära olin kuulanud, selle juurde Viive Pajuri (naine kui orkester) klaverisaateid juurde nautinud, tuli mul isu Leo Falli “Lõbusa talupoja” operetimuusikat tervikuna maitsta. Aga… “Estonia” teatri mängukava mina ju mõjutada ei saa. Siis tuli “Hilaro” meelde: nad laulaksid ära küll ja mõni aasta tagasi oli hääli kuulda, et kui keegi teeks, lavastaks midagi… Sellepärast ma Eestimaa näiteringijuhtide kursuse “Lõbusa talupoja” etenduse järgsel öisel labrakal ennast Ivo Eensalu külje alla sättisin ja korrutasin, et Võrus on Hilaro koor ja tulgu ta Võrru lavastama. Lubas visiitkaardi anda, et võtame ühendust… “Noh, ega sa hommikul seda kaardiandmist enam mäleta.”
Mäletas.
Aga suvel on suvised mõtted. Kartsin, et nüüd ütleb Hilaro ära. Kõigepealt oli vaja Silja positiivselt häälestada. Silja “jah” oli peris õnnelik. Eks ta ise oma jüngreid tea.
Noh, siis sai Harrastusteatrite Liidust tekst välja kaubeldud ja noodid otsitud. Ja ikka mõeldud, et kas, kes ja kuidas… Kurat! Kui see Hilaro muidu igasugu šõusid teeb, saab operetiga kah hakkama. Ja mis see siis ära ei ole, kui ainult Ivo Eensalu lubadust peab… Aga lubadust veel ei olnudki. Koor oli igatahes nõus professionaaliga teele minema.
Sõitsime siis kahekesi Siljaga Tallinna. Need kaks (Ivo ja Silja) hakkasid teineteisele kohe meeldima. Aga Ivo ütles: “Eks teil tuleb see ikka ise ära teha. Mina käin noh paar korda.”
Vaat siis mõtlesin küll, et aeg annab arutust, ette närveerida pole mõtet. Muretsemisega operetti ei tee. Hakka aga pihta ja sea kõik fakti ette, kuhu sa fakti eest ikka põgened. Ei lasknudki jalga keegi. Aga vahepeal olid tegelased küll niisuguste nägudega mulle otsa vaatamas, et ma pidasin targemaks end kulisside varju hoida. Ivo tegi aga aina nalja ja tuli ise 100% kohale. Mida sa hing veel himustad.
Alguses sai vedama ja polegi jäänud veel pidama. Läheb aga aina edasi. Minul ka, kui veel kümme korda etendust vaatan, muusika peas. “Lõbusa talupoja” tunnen juba mõnest taktist ära.
Aitäh, Hilaro! Mitte igal kaasaja kultuuritöötajal pole võimalik selliseid “noodilugejaid” oma hariduse puudujääke kinni mätsima kutsuda. Aga Hilaro rõõmu ülejääkidest võiks ju tulevikuski midagi taolist sündida. Muretsemiseks pole põhjust. Kui jah, siis lustiga, kui ei – siis elame niisama lõbusalt ja lustiga.
Silvi Jansons
Kirjutab Ivo
Kallis Hilaro.
“Lõbus talupoeg” on valmis. Lagedalt väljalt oleme jõudnud mäe tippu. Tee siia on olnud pikk ja täis tublit tööd, eneseületamist ja pingutusi. Tippu saime tänu sellele, et kõik ihkasid siia saada. Aga – veel raskem kui tippu jõuda on tipus püsida! Nii kerge on tulema käegalöömismeeleolu, tahtmine mööda nõlva tagumikul alla lasta või mis veel hullem, nina taevasse ajamine. Viimane võiks ju hea olla kui näeks, et kõrgustes paistavad uued tipud, kuhu poole rühkida. Aga kui neid ei näe…
Püsige tipus, Hilaro! Mul on hea meel, et te kõik arenesite iga prooviga. Loodan, et see areng veel etenduste käigus jätkub. Olete olnud tõesti kena ja armas rahvas! Minule isiklikult jäävad Võrust ja Hilarost küll ainult positiivsed mälestused. Aitäh!!
Loodan, et olete oma uutes ettevõtmistes sama järjekindlad ja võtate ette ikka kõrgemaid ja kõrgemaid tippe! Võtke alati kui on võimalik (ja siis kah kui ei ole) lapsed oma tegemistele kaasa, see annab lootust, et Võrus ka siis midagi sünnib, kui teie enam ei jõua! Peale selle, et te ainult koor olete, on teie missioon hoopis suurem siin Võrumaa päikese all. Ärge seda kunagi unustage!
Soovin, et kohtume taas! Kõigile tugevat tervist ja hoidke ikka suunurgad ülespoole.
Teie Ivo Eensalu
23. veebruaril 1997 Väimelas Otsarite peres.
(101 aastat “Lõbusa talupoja” sünnist.)
Tervitab von Grumov (Vaido)
Nimelt siis, täna oli meie esimene pidulik ettemängimine.
On kõige ülim aeg, et selle peale endale ühe tervitusnapsi lubame. Ah, sa armas Jumal, peab ju ühe opereti tegemiseks nii kaua palehigis proove tegema, nõnda et sa seda aega, kui see tükk kord valmis saanud, siis ka soovitavas külluses ja rohkuses maitsma pead!
Mõni tahaks ehk ütelda – mina ei ole oma elupäevil mitte üht tundigi näidelnud ja mina küsin, mis jaoks on seda tarvis? Meil on ju ilma Hilarotagi teatreid küllalt ilmas. Aga eks ole see Hilaro ka kõige imelikum koor terves kogukonnas, tema on ikka lõbus ja lustilik, kuulge, küll ta hakkab varsti jälle laulma!
Minu paljuaustatud kuulajad. Niipalju kui mina seda Hilaro-koori tunnen, pean tunnistama, et selles ürituses veel mitme tähtsa isiku peenenenud anderikkus mõjuvalt tegev on olnud!
Eks tulnud sügisel Silja ja Silvi selle hullu mõttega, et Hilaro ei pea mitte kooriks jääma, kes ainult poodiumi otsas kükitab. Kõrgemale peab ta soama, kõrgemale!
Ja Ivo. Kui ta oleks ka siia kultuurimajja pidanud nälga jääma, ei oleks see raudpää lasknud ennast teise mõtte pääle viia.
Koori eelarve ei luba meil kahjuks praegu Ivole püstitada seda… noh, teate isegi. Aga täna on haruldane päev ja täna peavad kõik rõõmsad olema. Laseme õige laulu lahti! Kas mäletate seda laulu meie etendusest? Seda – “Juhhei, nüüd rõõmus meel…”